Kui mul mure kipub
ja mind saatus lükkab
ja mu kallike mind ei armasta -
ainult siinseis ruumes
õllekannu juures
jääb mu süda ilma mureta.
Refrain:
Oh! Miks ei peaks siis ma
veel rõõmus olema.
Oh! Miks ei peaks siis ma
maitsma märjukest.
|: Sest see õlle märjus
annab meile julgust
siin ja seal ja meie eluteel. :|
Siin neil kõrgil puiel
kasvab humal juurtel,
siin mu kesvake,
kasvab kenasti.
Siin üürikeses elus
paremat ei ole
kui see õllemärjuke ja vein.
Hingaks õllekeldris
õllevaat mul hõlmas,
hõiskaks rõõmuga :
kõik sõbrad elagu!
Jooksin täis mis mahub
ei vürstiga teeks vahet,
uneski ma poleks kuningas.
Kahju kehvast mehest,
kellel veini vähe.
Kes mu kesvadest
on teinud märjukest,
teda tahaks kiita,
taevariiki tõsta
enne kui mind nektar joobnuks teeb!
| 