Kaugel kaljukalda taga, vaba Volga voogudel sõudvad vaprad Stenka röövlid värvilistes venedes. Pühitsedes pulmapidu kena vürstineiuga seisab pealik Stenka Razin joobnult oma kaasaga. Meeste keskel tõuseb nurin, neist ei enam hoolita. Öösi viibib naiste seltsis, ise muutub vaikseks ta. Meeste pilkenaer ja nurin pealikule vastumeelt ja ta kindla käega haarab mõrsja oma kaenlasse. Kõrged kulmud kortsu läevad, kõne kärkimas on sääl, viha välkumas ta silmis, karmilt kõlab tema hääl:

"Annaks kõik, mis kallis mulle annaks peagi tema eest, et ei tüli tekiks meile, ohvriks toon ta laintele." Stenka haarab vürstineiu, tõstab üles kõrgele, ehkki süda piinleb valus, viskab ta siis laintesse. "Volga, Volga, emajõgi, Volga, kuulus jõgi sa, Doni kasak tahab sulle, kallist kinki anneta!" "Tantsige ja jooge viina, teie soovi täitsin ma, kuigi süda tunneb piina, ohvriks tõin ma kallima." Kaugel kaljukalda taga, vaba Volga voogudel sõudvad vaprad Stenka röövlid värvilistes venedes.

| Deutsche Volkslieder | Ahnenforschung | Ferienaufenthalt | Folksongs | Hymns | Genealogy | Pacific Holiday | HOME PAGE | SEARCH | Email |